Tulemuslik sõnumi koostamine. Meemid.

Kommunikatsiooni analüüs ja sõnumite struktuuri teadvustamine aitab kommunikatsioonivaldkonna spetsialistil oluliselt tõsta oma tulemuslikkust. Antud teema on eriti oluline neile, kes on huvitatud “viirusturundusest” ja sõnumite iseseisvast levikust inimeste vahel.

Richard Dawkins uuris oma töös The Selfish Gene (1976), kuidas inimkond arendas välja võimekuse kanda üle kultuurilist informatsiooni inimeste ja gruppide vahel läbi põlvkondade. Dawkins oli samuti ka määratluse “meem” autoriks. Meem oli tema arvates vahend ideede ja informatsiooni ülekandmiseks inimeselt maailmale.

Meemil on kolm komponenti:

  1. Pikaealisus (sõnum on koostatud paberile või elektrooniliselt, mis võimaldab vastuvõtjatel hoida seda enda käes nii pikalt kui nad soovivad.
  2. Koherentsus e sidusus (sõnum on vastavuses vastuvõtjate uskumuste, väärtuste ja  hoiakutega ning sõnumis esitatud informatsioon tundub tõene ja sisemiselt kooskõlaline)
  3. Kopeeritavus (sõnumit saab kergesti kopeerida, säilitada, uuesti taasluua ja kanda edasi)

Hetkest, kui sõnum on saadetud välisele maailmale, kaob ka otsene kontroll selle sõnumi üle. Mida paremini on sõnum ette valmistatud enne selle väljasaatmist, seda suurem on selle sõnumi “ellujäämisvõimalus”.  Kõik kultuuriruumis esinevad sõnumid, kõned, brošüürid, käibefraasid, kodulehed, korporatiivsed identiteedid jne, on määratletavad meemidena. Meeme aetakse sageli segamini ideede või mõtetega. Mõlemad on küll kognitiivsed struktuurid, kuid need pole iseennast taastootvad nähtused. Samuti pole meemid lihtsalt sõnad. Nii näiteks pole sõna “kuum” eraldiseisvana meem, kuid fraasid “kuum kui põrgu” või “külm nagu jää” on juba meemid.  Meemid on seega erinevate elementide kogumid, mis moodustavad kindlapiirilise, meeldejääva sõnumi. Sõnumi koostamisel on tulemuslikum suuremahulise infokogumi kokkuvõtte tegemise asemel mõelda, milline peaks olema põhisõnum, seda väljendav pealkiri ja loo struktuur. Meemide taasesitlus ja kopeerimine ei peaks olema seotud mingi eesmärgi või kellegi kasuga, vaid esmalt taasesitaja sooviga seda teha.

Peamised küsimused, millele vastamine aitab sõnumi teha “meemi” -sõbralikuks:

  • Kui kooskõlaline ja kergesti arusaadav on sõnum?
  • Kui kerge on kellelgi edastada seda sõnumit teisele inimesele? (Küsi, millist fraasi või võtmedetaili saab kasutada inimene selle sõnumi edastamisel teistele?
  • Kuidas saab sõnumit muuta iseseisvalt korratavaks ja levivaks, ilma edasise sekkumiseta?

Paradigmade loomine

Taju on reaalsus. Kommunikeerimisel luuakse seos reaalsuse taju või oma mentaalse kaardi ja teiste inimeste reaalsuse taju või kaardiga. Inimesed kasutavad erinevaid sõnu isegi selliste lihtsate asjade kirjeldamisel nagu “auto”, “punane” või “šokolaad”. Iga inimene tajub maailma ja selles olevaid objekte läbi omaenese väärtuste, uskumuste, kogemuste ja seoste filtri, mis moodustab raamistiku või paradigma.  Paradigma võib inimesele olla ka kui prillid, mis loovad inimesele kujuteldava e virtuaalse keskkonna, suunates tema fookust ja piirates taju. Paradigmad võivad selliselt olla ka kui nähtamatud piirangud, mis “vangistavad”, piiravad mõtlemist ja valikuvabadust. Kõige võimsamaks ja lihtsamaks küsimuseks, mis võib paradigma raamidest pääsemisele kaasa aidata, on “Milliseid eeldusi me siin teeme?”.  Tulemuslik sõnumi koostaja saab sihtauditooriumi tajusid mõjutada, kujundades sõnumi vastavaks nende paradigmale: a) sama kasti sees mõtlemine (tegutsemine olemasolevate paradigmade raames); b) suurema mõttekasti loomine (olemasoleva paradigma seest väljumine, sõnumi sisu on oodatust laiema tähendusega); c) väiksema mõttekasti loomine (keskendumine elemendile või väiksemale osale olemasolevast mõttemaailmas).  Paradigmadega manipuleerimine: paradigma tähenduse minimeerimine (kasutades suuremat paradigmat), väikese paradigma ülespuhumine, teiste uudiste ja sõnumite kattevarjuna kasutamine, “pühade” paradigmade kasutamine.

Eksisteerivad ka parameemid e paradigma ja meemi ühendvormid, mis koosneb kolmes komponendist: 1. “alusparadigma”, mis määratleb praeguse idee taju ja konteksti; 2. “juurparadigma”, mis määratleb, kui sügavale juurdunud on paradigma; 3. “seoseparadigma” – määratleb paradigma juhtivuse selle keskkonnas ja on selle meemi potentsiaal.

Näide: 1. alusparadigma – toode oma omadustega, 2. juurparadigma – kui kaua on toodet kasutatud, milline on olnud selle ajalugu (õllefirmade muinasjutud oma toodete pikast ajaloost); 3. seoseparadigma – toote potentsiaal, kasvudünaamika, kasutamise kergus, uued kasutajad ja kasutusvõimalused, turud)